teisipäev, 20. jaanuar 2015

Kuidas raha mitte säästa ja armastada hommikuid

Viimastel päevadel Bali saarel hakkasin arvestama ja mõtlema kui palju veel kulub ja kas jätkub elamiseks. Ei tahtnud rohkem raha automaadist võtta ja maksta teenustasusid. Jõudsin siis sinnamaile et söögi jaoks jäi mul 1,5 päeva peale vaid 50 000 ruupiat. Peas juba mõtlesin välja kuidas ma söön vaid puhast riisi ja joon vett. Odav söök üldjuhul maksab 30 000. Leiab ka odavamaid, kuid mitte märgatavalt. Päevas peaks ikkagi vähemalt kolm korda sööma.
Jõudis siis too hommik kätte, kus valmistusin riisi sööma ning siis jalutasin mööda tänavat ja tuli nii suur isu jäätist osta. Ma ei pidanud vastu ja ostsin jäätise ja võtsin automaadist 100 000 raha ka välja. Olen viimaseid päevi siin ja tahan hästi süüa. Esimene söök oli pannkoogid puuviljadega ja vahtrasiirupiga ning jõin india chaid. Issand kui hästi need maitsesid! Ja maksin nende eest rahulolevalt 50 000 raha. Oeh.. nii ma küll raha väga ei säästa, kuid kõht peaks ikka täis olema.

Aga hommikud Ubudis on nii kuidagi mõnusad. Sa ärkad üles, teed oma tavapärased hommikutegevused, mõtled, mis täna teha ning lähed tänavale ning siis juhtub midagi.
Su ninasõõrmed täituvad nii heade ja magusate lõhnadega. Tunne nagu ei oleks linnas vaid aias, kus kasvavad lõhnalilled ja põlevad erisugused viirukid. Liikudes mööda tänavaid on igal majaesisel omapärane lõhn. Ning tegelikult ei ole see nii ainult hommikuti vaid ka lõunal ja ka õhtul. Kuid hommikuti on see tunne suurem.

Siis kui näed Ubudis kunsti..
Siis kui kõnnid tänaval..
Siis kui piilud..
Siis kui näed detaile..
Siis kui on kivist ahv..
Siis kui näed väikest draakonit..
Siis kui on portree aeg..
Siis kui on tempel..
Siis kui veel oli raha..

laupäev, 17. jaanuar 2015

Laevasõit


Hommik algas varakult.. juba kella 5 ajal hommikul miskipärast läks uni ära, äratus oli pandud kella 7 peale. Toas läks elekter ära kella 6 ajal ning siis läks palavaks kuna õhku ei liigutanud enam konditsioneer. Pakkisin viimased asjad kotti ning jätsin hüvasti sõpradega. Jalutasin randa kus ostsin omale tavalisele aeglasele laevale pileti, et jõuda tagasi Bali saarele. Kui kell oli 8 siis liikusin laeva ning tuli välja et olen ainuke reisija. Laeval oli ka kolm meeskonnaliiget. Sedasi hakkasime sõitma Bali saare poole. Kui olime ligi 10 min sõitnud, siis üks meeskonnaliige kutsus mind laeva katusele. Ma ei kahelnud ka ning juba olingi katusel. Hommikune värske ookeanituul puhus läbi mu juuste ning lained kõigutasid laeva. Taevas oli suht selge ning eemal nägin vulkaane ning teisel pool lõpmatut ookeani. Seljataga aga sillerdas vesi tõusva päikese kiirtes. Istusin seal katusel ligi tund aega ning ei öelnud sõnagi kellegile ja nii nii hea tunne oli sees. Nagu tuul oleks köik mõtted ära puhunud ning pea oli täidetud ookeani pidevast muutumisest.





reede, 16. jaanuar 2015

Nusa Lembongan

Nusa Lembingan on üks väikene saar Bali saare külje all. Algselt ilmselt oli see väike kalurisaar. Täna kasvatatakse siin vetikaid ning müüakse Jaapanisse. Siia saarele tulles sain tuttavaks ühe paariga Inglismaalt ning ühe Hispaania poisiga. Nendega olen veetnud terve nädala siin saarel. Ka ööbimine tuleb sedasi odavam. Ei pea üksi 100 000 maksma, vaid hoopis pool sellest ühe öö eest. Nendega sõitsime ringi mootorratastega, käisime snorgeldamas ning sõime hommikust, lõunat ja õhtust, kui sattusime samal ajal minema. Leidsin ka hea koha omale, kus trenni teha, vaikne ja üksik koht. Teen viite tiibetlast ja kätelseisu ja žongleerin 5 palliga.

Inglise paar ja hispaanlane

Meie motorollerid

Kas leiad kilpkonna?





Vetikad mis Jaapanisse lähevad


esmaspäev, 12. jaanuar 2015

KA Gopro nurk: Selfied ning kalad


Malaisia on jaanud seljataha. Jõulude ajal sõitsin Pangkori saarele, mis oli mega ülerahvastatud, kuna Malaisias on ka koolivaheaeg ning kõik tahavad kusagil puhata. Mina seda loomulikult ei teadnud, kui sinna jõudsin ja seda rahvamassi nägin. Lootsin vaid, et leian omale hea hinnaga ööbimiskoha.

Aastavahetus Singapuris.

Marina bay area


Marina bay aed



Bali

3. jaanuaril jõudsin Bali saarele, lennuk maandus suhteliselt hilja ning pidin omale kauplema autojuhi. Algselt küsis minult 450 000 raha, aga ma sain lõpuks kohale Ubudisse 300 000 rahaga. Vahemärkusena ütlen, et siin riigis on suht lihtne olla miljonär. Kuid tuleks natuke raha varuda enne riiki tulemist, kuna rahaautomaadid ei suvatse raha anda. Ubudisse jõudsin siis kella 23:30 paiku ning hakkasin pimedas võõras linnas omale ööbimiskohta otsima. See oli suht põnev, kuid ka väsitav kuna polnud söönud ka natukene aega. Kuid lõpuks ma siiski leidsin ja juba oli kirja pandud nimi ja kuupäevad ning siis avastas too kutt, et ikkagi voodikohad on täis. Kuid õnneks seal samas nurga taga oli veel üks koht, kus oli lausa kaks vaba tuba kuue voodiga. Sinna ma jäin paariks päevaks.

Peale Ubudi ma sõitsin Amedisse, mis on selline väikene rahulik kaluriküla, mis vaikselt suureneb ja aina rohkem ja rohkem turiste hakkab sinna minema. Toit on seal hämmastavalt hea. Ja odav. Oeh, kuidas ma juba igatsen seda toitu. Amedis on hea snorgerdada. Kaks laevavrakki on kohe suht ranna lähedal. Amedis ma leidsin ka s6pru, kes reisisid ka üksi ning siis laenutasime motorollerid ning sõitsime nendega ringi. Tee, mis viib Amedist lõuna poole on nii nii ilus... mööda ookeaniäärt ja mägesid.. Oeh.


Veider hiina tempel



Veel üks kukal




Korall on terav

Pisikene liivasaar keset merd







Ta andis neile süüa





laupäev, 3. jaanuar 2015

Aastavahetus Singapuris

Planeerisin omale vaikse aastavahetuse Melaka linnas. Kuid siis kuulsin kui mitmed ikkagi sõidavad Kuala Lumpurisse ja Singapuri. Algul jäin endale kindlaks, et jään Melakasse, kuid siis 30. öhtul ma otsustasin, et kui juba olen nii lähedal Singapurile siis lähen ka. Kõik hommikused bussid olid välja müüdud, sain omale pileti kella 14:00 bussile. Jätsin suurema pagasi suure seljakotiga hostelisse voodi alla Melakasse.

Singapur on ikka veel suht mõnus linn. Metroo sõidab tihti ja suht laitmatult. Marina Bay on meeletult huvitav koht. Eriti need aiad, kuhu nad on ehitanud suured võltspuud mis näevad nii lahedad välja.

Aastavahetus toimus Marina Bay alal. Sinna oli juba ette viidud palju raudaedu, millega piirata inimeste liikumist. Kuna keskööl saabus sinna väga palju inimesi. Ilutulestik oli megasuur ja uhke. Seda oli mõnus vaadata.

Pärast numbrivahetust tahtsin minna ööbima sõbra juurde, kellest kuulsin eelneval päeval, et ta on ka Singapuris ja elamiskohaga. Ta vist oli väga väsinud ja ei tulnud Marina Bay-sse. Ei saanud teda kätte, kuna polnud numbrit olemas. Nii ma siis jalutasin mööda Singapuri sihitult ringi, mis oli omamoodi tore, kuid hommikupoole hakkas väsimus võitma. Aga siis too sõber kirjutas, et kas ma tulen ja andis aadressi, kus ta elab. Ainult aadressi ja majanumbri. Korterinumbrit ei andnud. Ma ei osanud küsida ka kohe. Aga sain ta telefoninumbri vähemalt. Ma püüdsin omale taksot umbes 40 minutit ja sõitsin õigesse kohta. Püüdsin sõbrale helistada nii kaua kuniks minu telefonid hakkasid tühjaks saama. Siis otsustasin, et pole mõtet - ilmselt jäi magama. Mis seals ikka. Jalutasin ja otsisin siis varahommikul bussipeatust, et tagasi kesklinna saada. Olin sealt umbes 12km kaugusel. Löpuks leidsin bussipeatuse ja bussi. Kesklinnas aga oli märgata 1. jaanuari - kohvikud olid kinni ja inimesi liikus vähe. Minul olid telefonid tühjad, kuid mul oli vaja nendest infot tagasisõidupileti kohta. Tagasisõiduks Melakasse. Otsustasin minna küsima hostelitest, et kas tohin natuke oma telefoni laadida. Õnneks üks tore ja vana hiina mees lubas mul oma hostelis laadida ja väljas rõdu peal istuda. Ta ise käis iga väikse aja tagant minuga rääkimas. See oli päria lahe. Rääkis lennundusest, linnaplaneerimisest, Konfutsiusest, keskmisest rajast jne.. väga selline filosoofiline oli. Löpuks sain telefoni natuke powerit ja siis lugesin vaikselt raamatut kuni bussi väljumiseni. Oeh, see oli nii väsitav seiklus. Kuid nägin just seda Singapuri, mis ma näha tahtsin. Mul on hea meel.