SIHANOUKVILLE & KOH RONG

Sihanoukville on selline linn, kus elab aastaringselt vähemalt 20 eestlast. Ühtedel on seal täiesti oma hotell ja teistel oma söögikoht, ma ei tea, millega ülejäänud tegelevad. Põhiliselt leidub vist u nelja sorti eestlasi nagu meile selgeks tehti, sellised avatud mõtlemise ja suhtumisega, sallikad (ehk tartlased), võru rikkurid ja ossid.. ja nende segud, midagi sellist. See lihtsalt tundus huvitav kommentaar ühe sallika suust.

Seal on üks raamatukohvik, kus on üle 8000 köite ja tervelt üks riiul eesti keelset kirjandust täis. Vau.

Veel on seal linnas liiga palju meie idanaabreid. Üldse, tundub, et võõrad on seal endale palju tegevust leidnud.

Valged korraldavad seal ka natuke paadi värki, noh, et sinna imeilusa saare peale saada. Meie sattusime sellisel huvitaval ajal, kui nad olid kõik plakatid üle kleepinud. Esialgu seal oli 5$ ja järsku oli kõigil 1 ees. Vot, kuidas olid hinda tõstnud, me mõtlesime. Tuli välja, et nad lihtsalt katsetasid, kas seljakotireisijad raatsivad säärast summat välja käia.. tuli vist välja, et paljud otsisid alternatiive ja läksid kohalike käest ostma (kes muidugi ka võimalusest kinni haarasid ja väga 12 dollarist madalamale lasta ei tahtnud.) Oeh! Siis tuli välja, et see ei toimi ja kui me tagasi jõudsime olid kõik piletid jälle viiekaga. 

Saare peale jõudes saime teada, et ka kõik bungalod on umbes nii 25 dollarit ÜKS ÖÖ! või rohkem. Muidugi sattusime ajal, mil seal (vaiksemas ja ilusamas (ja hästi pikas) rannas teisel pool saart kuhu meid esialgselt viidi) valmistutakse mingisuguse Holliwoody filmivõteteks. See tähendas, et nad olid ühe majutuskohaga teinud lepingu, et nad ühtki bungalot ära ei annaks. Mis andis järgnevatele ööbimiskohtadele võimaluse tõsta hindu. Kui me kuulsime, et on võimalik saada kümnene ruum kuuega, siis see sama ruum oli nüüd kaks kümpsi ja heal juhul võiks ära anda viieteistkümnega. Saime kümnega kaheks ööks telgi ja kõndisime kõigest eemale. 

Telkimine nägi välja sedasi, et olime rannas, söök oli ligi 2 km kaugusel ning wc puu all. Kui päevakuumus hakkas otsa saama ilmusid välja pisikesed liivakärbsed, kellele meeldib inimest hammustada. Iga õhtu ja hommik kõndis meie telgi eest mööda vesipühvel oma omanikuga. Kaupo oli natuke haige ning Maarja kõndis enne lõunat söögi järgi. Kaupo ehitas samal ajal rannas vedelevatest asjadest temanimetatud asjanduse "Triangel-non-comfortable-swing" mille peal sai natukene istuda ja mõelda elu üle.

Iga õhtu, kui päike oli juba vette uppunud hakkasid ühe metsa poolt lendama suured mustad objektid mööda rannikut teise metsa poole. Suured nahkhiired! Ligi 1,5 m tiivapikkusega olevused. Ja neid oli tõesti palju (pildile ei saand väga miskit). Neid kutsutakse lendavateks rebasteks (eesti keeles kalong e tiiburlaste sugukonda kuuluv käsitiivaline; vaata wikist: flying fox)

seal rannas tuleb veega maa peale sellised "ogalikud"

see oli kõige suurem, mis me leidsime, üldiselt nad olid väiksemad

vaade mäe otsast (kogu oma kraamiga ronisime ja turnisime seal džunglis, et teisele poole saart minna)

Kui telkimine sai otsa, siis ronisime üle mäe tagasi sadamasse, kust pidime mandrile saama, aga tuli välja et järgmine laev läheb alles hommikul. Nii me jäime ilma peavarjuta, sest ei taha maksta ka seal sadamas 25 dollarit. Läksime mööda randa veidi edasi ja ööhakul sättisime end sisse liiva peale puu alla. Õnneks oli meil sääsevõrk ja selle installeerisime puu külge. Öösel oli palju äikest ning hakkas vihma kallama. Kaupol polnud palju und, siis ta tundis esimesi piisku ning Maarjat unest äratades palus asjad pakkida ning ulualust otsida. Nii tegime ja sattusime ühte baari, kus olid veel kaks töötajat üleval suitsetamas ning juttu ajamas. Andsid hiljuti sisse avalduse, et tahavad uut Guinnessi rekordit teha. Kui palju mahub inimesi ühte võrkkiike? Hommikul unisena saime puupüsti täis vana laevaga mandrile Sihanoukville' (muidugi kesklinnast hästi kaugele, mitte sinna mugavasse sadamasse, kust saarele saime, vaid eemale, et peaksime veel 4 dollarit näkku taksojuhile maksma, et meid ära viiks.)

Mõtlesime, et ajame odavalt läbi ja ööbime 2-dollarilises ühikatoas. Viisime asjad sinna ning ise käisime ringi ja öhtul magama minnes avastasime, et natuke vastik on pikutada.. nagu madrats veidi liigub.. ja keha sügeleb.. tuli põlema ning oi kui palju erinevaid putukaid teki sees ja madratsil oli. Väga halb tunne. Proovisime koristada ja möelda mis nendega teha. Nendest ei saa nii lihtsasti lahti. Läksime täpselt enne ööd tänavale uut ööbimiskohta otsima. Leidsime ühe hiina tädi, kes viis meid kohta nagu KTV (ei tea mis see täpselt tähendab, aga seal on ruumid, mida renditakse pidude jaoks.) Erapidudeks. Pildistamine jms polnud seal lubatud. Seal saime vist koristajatädi puhkamisruumi. Teise öö saime juba hotellitoa. Neli dollarit läks küll ühikasse raisku, aga vähemalt saime rahulikult ja puhtalt uinuda.

Ei taha muidu selliste negatiivsete rahaasjade peale palju energiat panna, aga lihtsalt teadmiseks, kui on pikemaks ajaks Aasiasse tulek, siis väga paljudes kohtades muudkui maksa ja maksa. Maksa rohkem kui kohalik. Tehakse skeeme, et saaks ikka rohkem turistilt välja petta.. Ja natuke on tunne, et nad lähevad siin ahneks kätte ja ma kardan, et see lõpuks ei too neile head. Võib-olla lühema reisiga on see ok ja ei pane tähele nii palju ja lepid sellega, aga pika peale viskab kopa ikka väga ette.

Ööbussiga sõitsime tagasi Siem Reapi. Väljast tavaline buss, seest narivooditega. Ülemisel korrusel oli valgusti, väike telekas või multimeediaseade, ilmselt töötav puhurisüsteem. Alumisel korrusel aga polnud valgustit, aken oli väike, pole telkut ega korralikku puhurit ning natuke heitgaasi tuli ka sinna. Maarja tundis veidi klaustrofoobiliselt seal magama jäädes ja eelistab vist pigem istmega ööbusse. Aga öö sai seal otsa ning hommikuks olime kohal.