Mis siin ikka pikalt.. (loodetavasti on see postitus veel aegamööda täiendamisel)..
Muidu siin muul maal on palju võimsaid ja võluvaid ja teistmoodi taimi. Mõnest olen saanud pildi ka teha. Mõnest kahjuks mitte (vist pean üles kritseldama need enne kui meelest läeb).
Baguio park
Mt. Pulagi ümbruses
Manila Rizal Park-i Hiina aias
Palawan, St. Paul Subterranean National Park
Palawan, Sabang
mingid viljad kasvasid niiviisi küljes, arvasime, et tegu on calamansiga, aga vist ikka pole
mereääres
meie bungalo ees midagi teen
Palawan, Port Barton
see puu oli küll teise puu poolt tühjaks söödud ja kolmas puu aitas sel püsti veel püsida
kui banaanid veel täitsa pisitillukesed on (nad siin muidu jäävadki sellisteks, suuri banaane siin vist ei kasva);
see punane on banana heart, seda ka süüakse muidu
Neid järgmisi taimi nägime me teel Port Bartonist ühe kose poole. See vist oli seni kõige põnevam, sest me ei pidanud giidi rentima ja saime seda teha omapäi. 3,5 km oli üks ots ja teine sama palju veel tagasi. Lisaväärtusi tõi asjale, et teekond viis läbi ikka päris džungli, nägimegi igasugu huvitavaid taimi ja muidu loodust, kuulsime linde! (see on suur asi, sest Palawan oli esimene koht, kus üldse linnulaul mu kõrvu kostus (Pulagi otsas oli neil vist lihtsalt liiga külm, seal oli väga vaikne ja linnas oleks neil hirmus elu)). Mingid loomakesed sahistasid ka seal suurte lehtede taga ja ämblikuid kohtasime ka.
Veel pidime mõnes kohas väiksed kraavid ületama, aga see oli ok. Kuid siis hakkas nagu tibutama, ma jäin kahes kohas juukseid pidi puu külge kinni, see oli kummaline. Jäime korra ühe palmipuu alla, et kotile panna kile peale. Kaupo oli veidi eemal ja järsku käis räme sahmakas ja midagi lendab taevast alla. Terve suuuuuuuuuur palmileht koos selle päris juraka tüveosaga langes maha, vot, see ehmatas mu küll ära. Vihm läks ka tihedamaks - siis muidugi kaotasime raja ära. Kuulsime, et kosk on vist päris lähedal, kuid veel ei näinud. Mingi teeke nagu läks, aga ei läinud ka. Proovisime seal džunglis kuidagi liikuda. Siis ma nägingi sellist väga kihvti puud, mis tegelikult kuidagi kolmest suurest tüvest moodustas suure kaare (ümber puu olid veel need sellised parasiitpuud/taimed) ja üleval see segunes kõik üheks puuks kokku. See oli päris vau. See oli igavene suur kaaaa. Aga vihma sadas ja nii see jäi.
Otsustasime mööda jõge minna, jõe lähedal Kaupo avastab, et tal on kaan jalapeal, kes tahab tema verekest imeda. Läks natuke aega enne, kui sai ta limase keha sealt ära. Mina muidugi alles siis märkasin, et mul on ka see ja ma ei saaaaaaanud üldse teda kätte. See oli nii - brrrrrr! Kaups aitas ja ka ei saanud tükk aega, kõik oli märg ja oeh.. lõpuks sai kah, väkk-väkk-väkk. Paranoiad olid pärast muidugi.
Ja muidugi teel tagasi (kui jäime veel hullema paduka kätte), leidsin veel ühe..JALGEVAHELT! See kord jõudis ta valu ka teha:(
Aga koseni jõudsime ka muidugi õnneks ja see kõik oli superluks, sai veel supelda ja nägi ilusaid liblikaid ja kokkuvõttes oli äge seiklus.
see taim on vist natuke kiskja (nepenthes attenboroghii mingisugune variant vist)
tammepuu lehed pilipiinode maal
häbelik mimoos ehk mimosa pudica
olime juba mõnda aega jalutanud ja mul oli kogu aeg tunne, et see taim võiks kuskil seal olla ja oligi, see oli tore:)
väga kihvt! Aitähh!!
VastaKustuta