TERE MT. PULAG

Meie esimene sihtkoht, mis asus üleküllatud linnadest eemal, oli mägi Pulag. See on Filipiinide kõrguselt teine mägi ja kõrgust merepinnast on 2922 meetrit ning asub pealinnast umbes 320 km kaugusel. Ehk siis päris pikalt pidime sõitma (sest siinsed teed ja liiklus ja sõiduvahendid on sellised nagu nad on). Aga kohale jõudsime. Meid muidugi viidi veel habal-habaliga veel kõrgemale, nii, et saime lausa pilvede ja mägede vahel sõita - see oli äge tunne. Tee läks muudkui üles ja alla ja vahepeal sai juur-ja köögiviljapeenarde veepritsidest natuke märjaks ka - nagu oleks lõbustuspargis, haha!

Matkamiseks jäi ka omajagu kilomeetreid. Rada algas männimetsa juurest (männid on siin ka teistsugused), edasi läks juba kitsam rada mäeküljel nii, et vasakule alla ja paremale üles jäi selline džunglim-mets. Vahepeal tulid pilved sinna ka, või siis udu, mulle meeldis mõelda või arvata, et need olid ikkagi päris pilved. Päev muidu oli kuum olnud, kuid üles poole minnes läks üha jahedamaks.. (ilm mägedes olevat ka väga muutlik muudkui). Aga see teekond üles võttis vahepeal minu täitsa võhmale isegi, siis telkimiskohta jõudes oli küll pääääris külm olla oma higiga.

Uneaeg algas meil juba kuue paiku õhtul, läks pimedaks ja midagi polnud väga teha kah. Öö oli tegelikult vist päris külm. Umbes kell 23:28 ärkasime natuke nagu paanikas üles, et ega me pole maha maganud oma retke täitsa mäetippu. See pidi algama kell 4, nii, et meil oli veel päris mitu tundi aega tududa (aga sellise külmaga see maailmakõigeparem ka ei ole kahjuks). Lisaks oli meil seal veel paar gruppi seltsilisi, kes otsustasid öösiti korda mööda üles ärgata ja lõbusalt aega veeta)

Igaljuhul pidasime varahommikuni vastu ja alustasime retke täitsa tippu. Meil oli oma giid kahepeale (giidita ei tohi minna ja giid maksab 800 peesot, mis tegelikult teeb 14 eurot, aga nad on siin teinud veel igasuguseid makse ja asju, et ikka kõige eest midagi saada). Algul olime ühe selle grupi taga, kus igal ühel oli taskulamp, millega on mõnus vehkida suvaliselt. Õnneks saime neist suht ruttu mööda ja jõudsime kõige kõige esimestena mäe tippu. Isegi lausa 15-20 minutit varem. Ja meie arust ei läinud taskulampe tarviski, sest kuu peegeldas küll nii võimsalt. Kuu muideks paistis lagipähe ja oli täitsa tagurpidi.

Aga siis jõudsimegi tippu ja jäime päikesetõusu ootama.. natuke nagu kahjuks jõudsid teised grupid ka kõik sinna tippu ja tegid palju lärmi. Kuigi all Visitor Centeris näidati meile veerandtunnilist videot, kuidas ja mida mäepeal teha ei tohi, sest tegemist on spirituaalse paigaga. Säh.