What? Angkor Wat

Pidime maksma 20 dollarit, et külastada 1 päev Angkori linnas erinevaid 12-sajandist pärit templeid.

            vahemärkus: Kamboodžas käibki arveldamine dollarite ja kohaliku rahaga segamini! Kui kohalik raha võib suht nätsakas olla, siis dollareid ei pruugi nad vastu võtta, kui see natuke vana välja näeb. See kõik on veidi segadust tekitav. Automaadid väljastavad ka meelsamini vist dollareid, kui üldse (meil kogu aeg mingi probleem nendega siin maal ja seb võtab lisaks veel nii palju teenustasuks:( )

Angkor oli kunagi Kamboodža pealinn, kuid 1431. aastal nad hülgasid selle, kuna jäid nii paljude rüüstamiste ja vallutuste ohvriks. Kohalikud pika peale unustasid selle troopikasse uppuva linna üldse ära ja püsima jäid vaid legendid, mida kõik üldse ei uskunudki. Alles 1863. aastal üks prantslane sattus sinna kanti ja taasavastas selle džunglisse mattunud linna. 1899.aastal hakati templeid uurima, puhastama ja konserveerima, kuid seoses Teise maailmasõjaga jäid tööd pooleli. Siis avastasid selle koha kunstiröövid ja tegid suuri laastamistöid:( Seda on väga näha kaa kahjuks.

Kahjuks veel on see koht meeeeeeletu turismiobjekt, aga arvata on, eksole. Kuid tsipake odavam oleks võinud ühe päeva külastus küll olla (sest päris mitme templi taastamistöid rahastavad hoopis Hiina ja India ja muud riigid üldsegi).

Tomb Rideri filmi tehti ka seal

Siem Reap

Siem Reap tähendab tõlkes "defeat of siam" ehk lüüasaamist Tai poolt. See linn ei olnud küll kuigi suur aga see oli valgeid turiste täis! See on täielik pidu- ja öölinn. Õlu on Kamboodžas päris odav. See linn on lisaks pub streetile täis veel turgu, vanaturg, ööturg, kõik kohad on turge täis. Ja massažikohti ja tuk-tukke.

Seal linnas nüüd tehakse iga õhtu tsirkuseetendusi ka. Pilet maksab 18 dollarit ja nad on igaõhtu puupüsti valgeid täis. See organisatsioon on tegelikult selline, et nad võimaldavad kohalikel lastel käia tasuta põhikoolis ja lisaks veel pakuvad tasuta tantsu-, tsirkuse-, graafilisedisaini-, animatsiooni-, muusika- ja kunstihuviringe. Kõik on lastele täiesti tasuta! Neil on umbes 150 töötajat, 1400 õpilast ja veel 500 huviringilast. Sealt on kasvanud välja juba paar üpris professionaalset gruppi ja nende tase ON kõrge.

Kamboodža lapsed on vähem huvitatud kirjutamisest, joonistamisest jms neil on vaja oma energia panna millessegi füüsilisse. Neil on sellise alapeale väga suur füüsiline eelis. Kui näiteks euroopa lapsed saavad natukenegi valu, siis nad vinguvad ja nutavad (teevad asja liiga suureks). Kamboodža lapsed on teises äärmuses - nad ei ole harjunud jagama oma valu, nad kannatavad ja teevad edasi, kuni lõpuks on asi ehk päris halb.

Phare Ponleu Selpak-i etendus Chills

tegime koos artistidega pilti (pildistaja oli veits veider vist)

Ühel laupäeval oli suurte nukkude paraad. Nukud on kohalike poolt valmistatud, kuid jällegi suuresti valgete inimeste eestvedamisel toimuvad sellised asjad siin maal.

öökull

kits

kärpkaslane

madu-uss

kala

kaheksajalgne

night art

Hiina uusaasta puhul põletatakse erinevaid paberist asju (nukumaju, võltsdollareid, jalatseid jms). Pärast on kõik kohad sellist pooleldipõlenud sodi täis.

TÕSINE LÕBU YANGONIS

rongijaamas on palju erinevatest teemadest brošüüre, mida lugeda - ma leidsin treenimise oma!

Oma viimased 10 päeva Myanmaris veetsime me Yangoni linnas, kus toimus rahvusvaheline žongleerimisfestival. 1 öö olime hostelis, ülejäänud saime ühe korraldaja kodus kõige kõrgemal üpriski tühjal korrusel veeta. Kõige rõõmustavam selle juures, et saime kasutada nende kööki ja neil oli reaalselt filtritega kraan, kust sai joogivett nii palju kui soovid! Korter on täitsa linna keskel, mis on kogemuse mõttes äge ja korraldajal oli selline tore ja natuke naljakas mees, kellega me kokkuvõttes puutusime palju rohkem kokku.

Festivali nimi oli Serious Fun in Yangon. Eelkõige tundus see olevat lõpp seal korraldatavale sotsiaalsetsirkuseprojektile ja võimalus kutsuda oma vanad sõbrad Aasiasse kokku. Muidugi olid uued näod ka väga teretulnud. Natuke saime trenni teha, esineda saime ka, vahel tasuta süüa ja ujuda ning mitu mitu uut tutvust.

Myanmar on  muidu natuke naljaks koht. Neil on parempoolne liiklus nagu meil, aga enamus sõiduvahendeid ostavad nad sisse kuskilt siit Aasiast, kus on vasakpoolne liiklus. Seega näiteks, et mõne bussi peale minna, siis pead autoteele minema, et kotid alla visata ja bussile astuda. Täitsa veider. Tuututavad ka muud kui.

veel on neil naljakas vetsupaber, mis meenutab kangesti krepppaberit!

vaade hosteli aknast

ta müüs kõiksugu erinevaid ravitaimi

kõnniteed on tihti sellised, vahel on rohkem lambiseid auke, peab tähele panema, et sisse ei kuku

päris mitu sellist tuvide kogunemis paika oli ka, seal all müüvad nad pähkleid.. seal all kaua ei julge passida

kirikuid tehakse sellist värvi ka

üks tänav oli selline hästi valju muusika, paljude vaipadega ja mänglevate lastega

tšäkksi ei pea omama, neid ripub peaaegu igal pool

veel rippuvaid asju: ülemiste korruste postkastid on sellised, vahel lööb nende pihta pea ära

vaade korteriaknakesest

nii saab liha müüa

suur osa silte nad teevad reaalselt käsitsi valmis, kõik saevad ja kleebivad veel paksendusi ja varje ja disaine juurde

igasugu sodi sees saab vilju müüa

nii saab ka magada

kõik kohad on selliseid lärakaid täis, tänaval peab tähele panema, sest neid võib igas suunast tulla ja pihta ei taha ju saada

juhtmed nagu puu

üks "valgete baar" sai üheks õhtuks lihtsate vahenditega tsirkusetelgiks muudetud

töötuba pizzerias - uhke koht, kus enamasti satuvad ikka ainult valged einestama

Aitasime festivali esinedes mõned korrad ja olime abiks ka töötubade läbiviimisel. 

selliste pingikeste peal loetakse tänaval ajalehti

Haggis - hästi lahe mees, kes on hästi kaua žongleerinud ja keda mõni nimetab ka Old Masteriks

võtsime ka ühed tillukesed teed pisikese plastiksöögilaua komplekti taga (see on seal tavaline, enamasti on välikohvikud lastetoolide ja laudadega)

meie tore võõrustaja valmistas üks hommik meile sellised võikud!

mõni esineja sai elada sellises uhke basseiniga liiga uhkes ja mitte kõige säästlikumas residentsis, kesklinnast eemal.. meile sobis, et saime kesklinna melu ja samas vahel kasutada nende ujumiskohta ja sooja dušši! 

viimase õhtu tuleesinemise meikap, et sobiks meie uute särkidega

selline restoran järves

festivalil oli palju vanu tegijaid, leidsime vähe rohkem omataolised ka üles, viisime neile küpiseid ja nad olid rõõmsad - Qing Hiinast ja Alberto Hispaaniast (nad viisid meid kinno ka üht väga intensiivset Hiina 3D sõjafilmi vaatama - Myanmaris on suht odavad kinod ja ühes kinos näidatakse ainult üht filmi)