KAMA siin ja seal: Rong + Nyaungshwe + Inle järv

Rongisõit

Niisiis. Pärast pikka teekonda kodust tagasi Aasia päikese kätte, mis võttis umbes poolteist ööpäeva aega ootas meid ees kõrgema klassi rongivagunis sõit Nyang Shwe külla. See kestis ainult 26 tundi! Kõrgem klass tähendas seda, et meil olid pehmed eraldi istmed, tavaklassis olid puust pingid. Meie istme kruvi oli põranda küljest muidugi lahti, samuti ka istme padjad, mis siis muudkui ära tahtsid küljest tulla. Seega see esimene 12-tunnine väga raputav ja kolisev rongisõit oli äärmiselt tüütu, aga omaette kogemus. Ööläbi käidi rongis edasi-tagasi igasugu erinevat näksimist ja ka jooki müümas, siis nad alati pidid valjult karjuma, mida nad pakuvad. Minu ees istus üks pehmeke, kellele meeldis selles vagunis suitsu ka teha, kuigi see oli seal keelatud. Korra sai ta noomida ka, aga see ei takistanud pärast veel koos kolme tüübiga suitsetamast.
Rongiaknast oli muidu põnev välja vaadata, loodus hoopis teistmoodi ja majad ja.. ei tundugi alati nii palju prügi olevat, kui mujal. Aga tegelikult on ikka komme kõik aknast välja ulatada (kui lähemale maha vaadata, on kõik rämps seal). Kui on suuremad peatused, siis müüakse kaupa rongiakendest ka. Öö oli väga külm võrreldes kuuma päevaga. Kell kaks öösel jõudsime me peatusesse, kus pidime kaks tundi ootama, et rongi vahetada. Seal jaamas juba oli palju rahvast oma ronge ootamas, kõik magasid perroonil paljude tekkide sees tervete peredega. Tegime siis sama. Teise rongi saime ka upper-classi pileti. Vagunisse sisenedes tundus see veel hullem kui esimene. Nüüd olid ainult pehmendusega pingid ja kõik tundus veel räpasem. Aga tegelikult polnudki nii hull. Uni oli päris suur ja pugesin magamiskotti ja otsustasin põrandal magada, selg oli nii valusaks jäänud sellest eelmisest katkisest pingist ja raputamisest (see oli tõesti väga hull põrkamine kaua aega järjest).
Ärgates nägin, et oleme vist kogu aeg palju pilke endale saanud. Magamiskott tundub ka põnev leiutis olevat, haha! Aga niimoodi vastamisi pinkidega oli päris tore ja seltskondlik. Ühist keelt peale kehakeele muidugi ei ole, aga mõnna oli. Üks munk muudkui naeris mu pihta kui ma midagi tegin (panime prügi prügikotti nt) ja rääkis midagi. Ta hambavahed olid muskaadi närimisest hästi tumepunased ja ta ka suitsetas, kuigi ta ümber olid emad oma väikeste lastega, see oli vähe veider, aga vist tavaline. Ühes peatuses üks naine tõi meile ise süüa, sest ta nägi, et me veits oleme näljased, me muidugi andsime raha ja see oli armas. Joonistasin ta tütrele pildi ja tegin origami kurekese ka. Hiljem tuli rongi peale hunnik valgeid prantslasi, kes kogu aeg pildistasid kõike ja üks naine kinkis samale lapsele oma tasuta saadud hambaharja ja raseerija (mis mõttes?!).

niimoodi on vahepeal vaade rongiaknast

vahepeal on hoopis niimoodi

Nyaungshwe

Meie peatuses tuli veel maha, kaks prantsuse vanatädikest ja noorpaar Belgiast, saime minibussi jagada, et külla sõita (sisenemis maks oli kas 10 dollarit või 10 eurot). Belglastel oli palju eeltööd tehtud ja nad juba teatsid inimesi, kellega odavamat paadisõitu saada, jagasime kontakte ja jäime lootma, et nad õiged inimesed üles leiavad.
Küla ise on päris tolmune. Tuleb välja, et siin on kõik tolmune, vihma pole ammu olnud. Samuti esimese nädal ja natuke peale me ei näinud ühtki pilve ka! Ilm oli päeval umbes 33 kraadi ja öösel 13 kraadi sooja. Päris hull niiviisi. Jäime tõbiseks ka mõlemad.
Esimene hommik seal laenutasime rattad ja sõitsime suure järve äärde u 16 km edasi-tagasi. Nii hea oli rattaga jälle sõita:)

niimoodi saab soojas olla

niimoodi umbes näeb bambusemets välja siin

niimoodi on armas poseerida

niimoodi 6htuti nad p6letavad igal pool midagi, siis selliseid suuri l6kkeid näeb päris palju

Inle lake

Hommikul saime oma hotellis ikkagi internetti, eelnev õhtu kuidagi ei saanud, tuli välja, et nad muutsid parooli ära. Saime teada, et meil on 20 minutit, et süüa, valmis sättida ja kohale jõuda, kui oleme paadisõidust koos belglastega huvitatud. Muidugi olime! Kiirelt kiirelt ja jõudsime enne neidki kohale. Küll võtsid meiega sõna erinevad paadimehed, et oma sõitu meile maha ärida. Lõpuks yhe juures jäi Kaupo peatuma ka. Tüüp rääkis, et neil ongi kaks inimest puudu või nii, et ootab yht belgia paarikest ja olidki need meie belglased! Nii tore, kõik sujus. Paadimeheks saime ühe lapse, kes väitis olevat 15-aastane, kuid me hästi ei tahtnud uskuda.. Loodan, et vähemalt on ehk tore töö, mida teha.

hommikul oli paadisõit külm, pärast oli soojem, siis olid näod ka rohkem naerul

Inle on suur järv orus, mille veetase oli nüüd üpris madal, kui me seal olime. Saime terveks päevaks nelja peale paadi nii, et näkku läks umbes 1500 kyati ehk enam vähem 1,5 eurot. Pole just kõige kallim. See eest on siin ööbimise hinna ja kvaliteedi suhe hirmus! (enamus öömajad lähevad ikka sinna 20 US dollari kanti). Järv oli omamoodi. Kaupo arvates ülehinnatud, sest ta on palju arvamusi kuulnud, aga kui puhtama lehena lähed, siis võib-olla saab rohkem vaimustuses olla, haha! Nad suht elavad seal järves, kallastel - on endale jalgade peale majakesed ehitanud ja teevad seal oma käsitööd, mida meile pähe tahavad määrida:)

niimoodi nägi üks turunaine natuke Grete nägu välja

niimoodi lehe sisse mässivad nad muskaatpähkli ja veel midagi, siis lutsutava ja närivad seda ja sülitavad igale poole punaseid lärakaid maha.. hambavahed on pärast suured ja tumetumepunased - vahel näeb natuke hirmus välja